Väärtpaberitega arveldamisel on seni olnud üheks oluliseks kitsaskohaks vastaspoole tuvastamine. Kontohaldurpangad on kohustatud identifitseerima enda kliendi ning tehinguid vahendades kindlaks tegema, et väärtpaberid jõuaksid õige vastaspoole väärtpaberikontole. Sellega seotud protsessid on pankade jaoks olnud tõeline peavalu ning suur kuluartikkel.

Kui investor astub esimest korda pangauksest sisse ning soovib väärtpaberitega tehinguid tegema hakata, peab pank alustuseks kindlaks tegema, kellega on tegu. Selleks esitab investor pangale hulga andmeid, mille vaatavad panga vastavuskontrolli töötajad läbi ning sisestavad panga infosüsteemidesse ja avavad keskdepositooriumis väärtpaberikonto. Eraisikute puhul on tuvastamise aluseks isikukood – unikaalne number, mis on iga inimese jaoks kordumatu ning võimaldab kiiresti riiklikest registritest infopäringuid teha. Ettevõtete puhul on Eestis sama otstarbe jaoks kasutatud registrikoodi, mis on samuti igal ettevõttel unikaalne. Registrikoodi alusel kontrollib pangatöötaja avalikest andmebaasidest, kas ja kus selline ettevõte tegutseb ning kellel on õigus juriidilist isikut esindada. Suureks probeemiks on aga teiste riikide ettevõtete tuvastamine. Pankadel on tehniliselt väga keeruline kontrollida mõnes teises riigis või õigusruumis registreeritud ettevõtet ning seda unikaalselt defineerida. Isegi registrikood ei ole erinevate riikide lõikes kordumatu ning sama registrikoodiga võib erinevates riikides olla asutatud mitmeid ettevõtteid. Seetõttu on ettevõtte tuvastamiseks kasutatud ka teisi tunnusnumbreid, nagu näiteks Thomson Reutersi IDd, Bloombergi IDd või käibemaksukohuslase numbrit. Iseenesestmõistetavalt on piiriüleselt ettevõtete tuvastamine olnud keeruline ning seetõttu kontohaldurpankade jaoks ka arvestatav kuluartikkel.

Väärtpaberitehing LEI koodi süsteemis.

Standardiseeritud süsteemi puudumise tõttu on erinevad kontohaldurpangad juurutanud terve hulga erinevaid praktikaid, kuidas investorit defineerida ning panga infosüsteemides kajastada. Erinevad kontohaldurid saavad kokku väärtpaberiturul, kus haldurid peaksid suutma sobitada kokku väärtpaberite ostja ja müüja rekvisiidid. Kuna aga klientide tuvastamise loogika on kontohaldurite lõikes erinev, on väärtpaberitehingute korrektne teostamine osutunud tihtipeale suhteliselt keeruliseks. Probleem ei piirdu ainult kontohaldurpankadega – isegi keskdepositooriumite lõikes on praktika täiesti erinev ning väärtpaberiomanike nimekirja fikseerimine registris võib osutuda oodatust raskemaks.

Siinkohal ongi finantssektor kokku leppinud, et kasutusele tuleb võtta ühtne tunnus – LEI kood. Selle süsteemi puhul on katusorganisatsiooni poolt atesteeritud koodide väljastajad kontrollinud ettevõtte rekvisiite kohalikust andmebaasist ning ettevõtte juba defineerinud. See muudab kontohalduri jaoks kliendihanke märksa lihtsamaks. Samuti on sellest lähtuvalt märksa lihtsam väärtpaberitehingutes vastaspoole defineerimine, kus ärinime ja kohaliku registrikoodi asemel hakatakse alates 2018. aastast kasutama samuti LEI koodi.

Tänu sujuvamatele väärtpaberitehingutele ning kliendihankele peaks vähenema kontohaldurpankade kulubaas. McKinsey poolt tehtud uuringute alusel hinnatakse, et LEI koodi süsteemi adapteerimisega väheneb kontohaldurpankade kulubaas ligikaudu 10%. Kuigi esialgu maksab LEI süsteemi kasutusele võtmise kinni investor, võiks standardiseeritud süsteemist tulenev efektiivsuse kasv tulevikus kajastuda kontohaldurite hinnakirjas ning väärtpaberitehingutega seotud kulusid vähendada.